I essee - Mina 21.sajandi õppija - uued oskused ja võimalused

Essee nr. 1 Intelligentne arvutikasutus:

Mina 21. sajandi õppija – uued oskused ja võimalused

Võime elada infoajastul, kuid elu põhitõed õpitakse varases nooruses „elukoolis“. Laps pannakse kooli ammugi enne seda, kui laps selle mõttest aru hakkab saama. Nooruki areng sõltub suuresti küll nende perest, kuid samuti ka koolist. Koolides õpetatakse esimesed matemaatilised valemid, kirjandust ja emakeelt, mis kõik avardavad silmaringi ja arendavad akadeemilist mõtlemist. Tõeline läbimurre toimub alles siis, kui laps hakkab seostama reaalset elu koolis õpituga. Kogu akadeemilise tee mõte ongi inimesele reaalses elus abiks olla ja teda edasi kanda helgema tuleviku poole. Kui aga õppida midagi, mis reaalses elus ära ei tasu, võib seda võtta kui mitteproduktiivset ajakasutust. Samas ei saa ka öelda, et see mõttetu oleks. Õppimine ja enesearendus ongi see, mis inimkonna tulevikku rajab. Koolide vajalikkusest saadi aimu juba enne Kristust, peale mida on õppimisvõimalused aina laienenud.

Kuna tänapäeval on keskharidus elementaarne, see ei nõua pikka arutelu. Ilma keskhariduseta võib tulevikus jänni jääda. Isiklikult olen valinud peale keskkooli kõrghariduse omandamise. Põhjuseks on silmaringi avardamine, tööturule sissejuhatus ja erialased teadmised, millest vähemalt kaks loodan omandada. Elu on õpetanud, et kõrgharidus ei näita alati intelligentsust. Samuti ei garanteeri see tasuvat erialast töökohta. Nüüdisaja probleemiks akadeemilisel maastikul on pealehakkamine, millest paljudel inimestel vajaka jääb. Siin oleks asjakohane tuua võrdlus kõrgharidusega töökogemuseta informaatiku ja keskharidusega infosüsteemide arendajaga, kellest viimane on ühe aastaga iseseisvalt õppinud kesktasemel selgeks ühe programmeerimiskeele. Võin garanteerida, et selles võrdluses jääb tööturul peale keskharidusega kodanik. See tähendab, et minimaalselt kolm aastat õppinud kõrgharitud inimene võib mõne isehakkaja pärast tööst ilma jääda. See pole küll reegel, kuid selliseid näiteid on reaalses elus üsna palju. Antud näite moraal peitub tahtmises õppida. Võib-olla see keskharidusega isik õppis seda ühte programmeerimiskeelt sama palju kui tema kõrgharitud konkurent üldse nende kolme aastaga kokku. Ka see on võimalik, sest kahjuks on tänapäeval üheks tendentsiks käia ülikoolis paberite pärast. Skeemitamiste tõttu ei leiagi paljud „kõrgharitud“ ülikooli lõpetanud tööd.

Ülikool nõuab iseenesest tugevat iseloomu ja järjepidevust. See pole enam algkool, kus õpetaja vastutab laste eest. Ülikoolid eeldavad, et tudengid oskavad ja tahavad õppida. Kõrgkoolid on mõeldud täiskasvanutele, kel piisavalt mõistust, et see akadeemiline protsess läbida, sest esimestel kursustel sõelub naturaalne valik välja ebapädevad tudengid, kes oma aega teisiti kavatsevad kasutada. Üldiselt need kes loengutes normaalselt kaasa mõtlevad ja mõned tunnid nädalas ka iseseisvalt õpivad, saavad minimaalse tulemuse ületatud. See pole aga kindlasti põhjus milleks ülikooli astuda, sest minimaalsetele tulemustele õppides näitad välja oma negatiivseid iseloomujooni. Tööandjale on üheks kindlaks mõõdupuuks töötaja järjepidevus ja sihikindlus, ilma milleta ei saa tööturul edukas olla.

Kellele muule ikka näpuga näidata kui peeglisse, sest me elame siiski arenenud heaoluühiskonnas. Elu mõtet pole päris mõtet lahkama hakata, kuid iga inimene peab leidma optimaalse suhte õppimise ja töötamise ning elamise ja meelelahutamise vahel. Eks me kõik ole oma aega valesti planeerinud või halvasti ära kasutanud, aga positiivselt võttes – on meil võimalus õppida oma vigadest ja neid edasises elus vältida.

Tänu laialdastele õppimisvõimalustele on võimalik iseseisvatel inimestel ka muud moodi toime tulla. Näiteks ülemaailmse mainega erialaste sertifikaatide omandamine netikursuste teel. CV-s on alati sellised kogemused suureks plussiks. Samuti saab ka registreerida end mõnele tavalisele kursusele või koolitusele, mille tulemiks on lihtsalt suurem teadmistepagas, ka see on positiivne õpikogemus. Põhimõtteliselt enesearenduse võimalusi on palju erinevaid, ning vähesed jooksevad mööda külgi maha. Pigem on raske leida seda motivatsiooni, mis paneks selliseid alternatiivseid õppemeetodeid otsima ja veel vähem – rakendama.

Aga kust tuleb kõik vajalik info? Minu isiklik vastus on kindel – internet. Pole vahet kui tark inimene mulle midagi väidaks, sest kui internetis on teisiti siis usun pigem internetti. Kui ma küsiks kui kõrge on maailma kõrgeim hoone või kes oli USA esimene president, siis kindel koht kust vastus saada on Google. See revolutsiooniline otsingumootor on teinud eriti kergeks informatsiooni otsimise. Paari märksõna ja millisekundiga on õige vastus silme ees. Google aitab meil leida ka kõige akadeemilisemat infot, uurimustöid, referaate jne. lõputult harivat materjali. See otsingumootor on igapäevaseks abimeheks kõigile kas arvutis või mobiilis. Teiseks asjalikuks abimeheks on Vikipeedia. Seal vabas internetienstüklopeedias leidub tohutult materjali, mis kõik on nupuvajutuse kaugusel. Põhiliste infoallikate listi võib lisada ka YouTube, kust leiab videomaterjali pea iga valdkonna kohta. Tööriistadena enim kasutatud tarkvaraks on Microsoft Office. Nendest vaatamata on internetiavarustes kindlasti väga palju enam abistavaid tarkvaralahendusi – neid lihtsalt jääksingi loetlema. Olen õnnelik, et sellisel ajastul elan, kus informatsiooni otsimine pole probleem.

Võimalusi enese arendamiseks on tänu infoajastule rohkem kui kunagi varem. Sellest lähtuvalt peaks meie ühiskond praeguseks ülimalt intelligentne olema. Reaalsuses jäätakse paljud õppimisvõimalused kasutamata. Tundub, et praegune ühiskond, eranditega, ei hoia sammu tehnoloogia ja õppetehnika arenguga.