esmaspäev, 14. detsember 2015

III essee - Piraatlus, kokkuhoid või probleem


Essee nr. 3 Intelligentne arvutikasutus:


Piraatlus, kokkuhoid või probleem


Internetipiraatlus on kasvanud meie ühiskonnas suureks probleemiks. Seda võib lausa nimetada kuriteoliigiks, mille käigus levitatakse ja omadandatakse interneti kaudu autoriõigusega kaitsud teoseid. Seda peetakse ebaeetiliseks ning selle vastu võideldakse, kuid samas on interneti kiire levikuga metsikult kasvanud ka piraatlus ning sellele on arvatavasti võimatu piiri seada.

Hetkeses ühiskonnas tundub nagu piraatlusel poleks enam piire. Kõik inimesed saavad ebaseaduslikult kasutada kõike mis neile huvi pakub - ilma, et peaks selle eest sentigi maksma. Internet on muutunud nii suureks ja laiaks, et sellele ei saa enam joont vahele tõmmata. Arvan, et kui julgen väita, et pea igaüks noortest on tegelenud piraatlusega siis see ei ole vale. Tihtipeale tundub mugavam variant endale alla laadida mingi film kui minna seda kinno vaatama või kasutada programmi mis maksab nii palju, et lihtsalt rahakott ei luba seda. Piraatluse üks kõige levinumaid tehnikaid on P2P-võrgustikud. Nendesse võrgustikesse saavad paljud kasutajad faile ühtaegu alla ja üles laadida.

Ebaseaduslikult teoste käitlemist saab liigitada : tarkvarapiraatluseks, muusikapiraatluseks, filmipiraatluseks jms. Kindlasti tasub siia juurde mainida, et piraatlus ei piirdu vaid internetiga. Piraatluseks saab ka nimetada seda kui autoriõigustega kaitstud teoseid kopeeriti videokassettidele ja audiokassettidele. Sellest tulenevalt oli piraatlus suureks probleemiks juba enne persionaalarvutite laiemat levikut.

Autoriõigused on infioühiskonna arenedes kujunenud niivõrd teravakas ühiskondlikuks probleemiks, et on teoste tarbijate vabaduse piiramise vastu võitlemiseks ja autoriseadusliku infoühiskonna vajadustele kohandamiseks loodud paljudes maailma riikides lausa piraadiparteid. Piraatpartei on poliitiline algatus, mille eesmärgiks on koondada inimesi, kes soovivad luua soodsat pinnast tõeliselt vabale, demokraatlikule ning kultuursele infoühiskonnale. Piraadipartei on ka täiesti olemas Eestis ja see asutati 2009. Aastal. Partei põhikirjaline eesmärk on  piraadiliikumise vaimus erakonna moodustamine. Piraadipartei poliitilist tegevust määratlevad ametlike dokumentidena põhimõtted ja väärtused. Piraadipartei koduleheküljelt võib lugeda nelja põhilist põhimõttet – esimeseks on isikuvabaduse ja piraatluse kaitsmine, teiseks on autoriõiguse seaduse kaasajastamine, kolmandaks on patendisüsteemi reformimine ning viimaseks ehk neljandas on riigivalitsemise läbipaistvamaks muutmine. Need põhimõtted on partei juhatuse poolt koostatud 2009 aasta juulis.

Pigem nõustuksin ma sellega, et piraatlus on üks suuremaid probleeme üldse. Paratamatult paneb ka juba mind end mõtlema see, et kui ma laen midagi interneti üles. Mulle isiklikult meeldib väga Windowsi süsteemi lahendus piraatlusega – alguses saad proovida 30 päeva ja peale seda hakkab sulle ette viskama, et sa registeeriksid ära. See on hea sellepärast, et lõpuks sa tüdinedki sellest kirjast ära ja sa peadki ostma selle ära. Tasub juurde mainida, et see kiri on tõesti väga ebamugav ja segav.

Erinevad maad käsitlevad internetipiraatlust erinevalt.  Osades riikides on isegi karistatav, kui sa isegi levitad allalaadimiseks vajaliku linki ehk torrentit. Kanadas, Hollandis, Hispaanias ja Panamas kopeeritud muusika allalaadimine kasumitoetuseta lubatud.  Mulle isiklikult meeldib väga, et Venemaal on lubatud muusika ja filmide allalaadimine erakasutuseks, kuna kompensatsiooniks autoriõiguste omanikele kogub riik raha erinevalt toodedelt, näiteks arvutitelt ja CD-toorikutelt 1% maksu.

Samas kui vaatan piraatlust natuke teise külje alt ehk siis rahakoti sisu järgi, siis on pigem piraatlus kokkuhoid, sest paljud inimesed ei saa kahjuks lubada endale kalleid programme ja rakendusi.  Vabavarana saab ka kohe kindlasti midagi kasutada kuid minu jaoks on programmid näidanud, et näiteks Gimp või Photofilter pole kohe kindlasti Photoshopi asendajad. Osad programmid on lihtsalt kergelt öeldes asendamatud.  Nagu ka eespool mainitud siis võiks kehtestada kõikides riikides süsteemi nagu on Venemaal, et autoritele kogutakse toodetelt mingi % raha. Usun, et see oleks kõige parem süsteem kuidas hoida ära piraatlust selle kohapealt, et tõesti autor ei saa sentigi.

Sirvides interneti piraatluse teemal leidsin ühe väga huvitava töö kus oli välja toodud küsitlus. Küsitlus kandis nime ’’Eesti noorte hoiakud internetipiraatluse suhtes’’ ja selle autor Annika Teder küsitles ligi 882 noort, kellest 803 ütlesid, et on netipiraatlusega teadlikult tegelenund ning lisaks ütles 27 vastajat, et on varem internetipiraatlusega tegelenud, kuid enam ei tegele. Selles küsitlusest võib juba selgelt näha, et väga suur osa noortest teab mis asi on netipiraatlus kuid kasutavad seda ära sellena, et lubada endale kalleid programme, mänge, filme ja muusikat. Mina ise kui noor inimene kasutan samuti mingil määral netipiraatlust. Enne tööle asumist oli vaja mul ju kuskilt omandada oskusi näiteks Photoshopi kasutamisega aga kuna tõesti tavakasutajale ja veel õpilasele on see summa päris kopsakas siis kahjuks pidin seda tegema. Nüüd kui olen juba tööle asunud ja töötan firmas siis seal on kõik ametlik. Tänu tööle asumisele kadus minu kasutamine autoriõiguste vastu. Ma tõesti väga hindan autoreid ja ma leian, et kõik autorid peaksid oma kasu saama. Mainimist väärt on lihtsalt see näide, et õpilastel on tõesti raske soetada selliseid programme aga kuskilt tuleb ju alustada, et hea töökoht saada. Ilma programmi tundmiseta ju inimene ei saa tööle kus on nõutud just täpselt selle programmi oskus.

Kokkuvõttes ütleksin, et piraatlus on nii kokkuhoid, kui ka probleem. Piraatlust saab vaadata mõlema nurga alt. Kokkuhoiu mõttes rahakoti sisu järgi vaadates ja probleemselt vaadates, et autoritel puudub autorikaitse ja nad ei teeni selle pealt nii nagu võiks.  Probleemi  lahendamiseks võiks tuua välja eespool mainitud % kogumine – nii oleks õnnelik nii kasutaja kui ka autor.


II essee - Kas tasuta tarkvara on alati kõige odavam?

Essee nr. 2 Intelligentne arvutikasutus:


Kas tasuta tarkvara on alati kõige odavam?

Pea alati on tasuta tarkvara (vabavara) populaarsem kui paralleelse konkurendi tasuline tarkvara - vähemalt esialgu. Enamasti on põhjuseks produkti lihtne ja kiire soetamine, kus kasutaja saab igasuguseid investeeringuid tegemata kohe tarkvara kasutama hakata. Kui aga tarkvara osutub puudulikuks, on trendiks siiski tasulisele tarkvarale üle minna. On ka vastupidiseid näiteid, kus tasuline tarkvara vahetatakse välja tasuta tarkvara vastu. Taolisi edasi-tagasi üleminekuid toimub maailmas palju. Vaba tarkvara maailmas liiguvad ka suured rahasummad, aga kust see raha tuleb?

Tasuta tarkvara tähendab kasutajate igasugust vabadust vastava tarkvara suhtes. Kasutajatel on lubatud seda vabalt omada, jagada, muuta ning parandada ilma igasuguse paberimäärimiseta. Vabavara tüübid jagunevad mitmeks alaliigiks olenevalt nende iseloomust ja/või turundusmeetodist. Üldiselt põhinevad kõik „vaba“ tarkvaraga tegelevad ettevõtted mingisugusel kindlal sissetulekuallikal. Olgu selleks sissetulekuks toote müük, reklaami müük või suurinvestorid.

Tasuta tarkvara looja ettevõtte silmis on vaja siiski kõik kulud tasa teha ning kokkuvõttes ikkagi tulu teenida. Tarkvara litsentsid on kallid - samuti arendajate, turundajate jne. rahastamine võib lõpuks väga kulukaks minna. See tähendab, et ettevõte peab rakendama ranged majanduslikud meetodid, et üldse jätkusuutlikult toime tulla.

Tavakasutaja aspektist on vabavara alati teretulnud. Olgem ausad – kes tahaks tasuta toote eest midagi maksta? Ilmselt pole neid palju. Firmade poolt on populaarne kasutajate „õrritamine“ prooviversioonidega, kus tarkvara funktsioone saab küll tasuta, kuid limiteeritult kasutada. Limiteeritakse näiteks kasutusaega, programmi funktsioone ja täidetakse ka reklaamidega. Kõige selle mõte taandub siiski sellele, et kliendilt tahetakse raha saada. Üldiselt kehtib reegel, et igal tasuta varal on olemas ka tasuline (mida niipea soovitama hakatakse). On olemas ka täielik vabavara, mille kapital kohe kindlasti kasutaja taskust ei tule. Näiteks Linuxi operatsioonisüsteem, mis on lipulaevaks maailmatasemel võimsale tarkvarale. Sellegi näite kohta ei saa öelda, et seal raha ei leiduks. Linuxi looja Linus Torvalds on nüüdseks multimiljonär. UNIX platform on leidnud teisigi versioone kuna arendajatel on lubatud muuta ja jagada oma versiooni vabavarast. See kajastab kõige paremini infotehnoloogia-alast mõtteviisi. Kui antakse arendajatele aeg ja vabadus – võib sündida midagi väga võimast, pidevas arengus ka tuleviku jaoks.

Ideaalis oleks vabavara maailm igati kaunis. Heatahtlike arendajate poolt ehitatakse tarkvara, mis pidevalt areneb ning ajaga kaasas püsib (jättes välja ennist mainitud omakasupüüdlikud „tasuta“ tarkvara firmad). Üheks negatiivseks küljeks on vabavara puhul kasutajatugi. Tarkvara reaalset valmistajat ilmselt pole võimalik igal ühel kätte saada ning probleemide tekkimisel tuleb pöörduda kommuuni poole, mis koosneb täiesti tavalistest inimestest ehk suure tõenäosusega võib jääda probleem lahendamata. Keegi ei ole vastutav programmivigade või kasutajatoe osutamisel. Just sellel põhjusel kasutataksegi põhiliselt mainekate firmade produkti, kus probleemide ilmnemisel on tegevus teada – kõne kasutajatoele või spetsialist kohale kutsuda. See on kõige suuremaks negatiivseks aspektiks vabavara puhul ning põhjuseks, miks firmad üldiselt „katteta“ tarkvara kasutamisel end piiravad. Kasutajatoe puudumine võib neile kalliks maksma minna.  

Pealtnäha teevad vabavara arendajad tasumata tööd. Nähes suurt vaeva programmeerimisel ja arendusel justkui ei tasu see töö end ära. Tegelikkuses rahastatakse vabavara arendajaid ettevõttete ja investorite poolt. On olemas täiesti tavalised ettevõtted ja töökohad kus tegeletakse vabavara ja tasuta tarkvara arendusega. Üldiselt on nendeks ettevõteteks suurfirmad, sest taolise tarkvara loomise viis vajab majanduslikku kindlust ja eksimisruumi. Olemas on ka omaalgatuslikud mitte tulu teenivad arendajate kogukonnad. Nemad tõesti algselt ei teeni oma produkti pealt otsest tulu. Põhimõtteks on tihtipeale enese arendamine ja enda turule tutvustamine. Ulatuslikud viisid internetis oma tarkvara või koodi(stiili) tutvustamiseks on loonud hea keskkonna end reklaamida. Suurt tunnustust pälvivad tõelised oma ala meistrid, kes suudavad ka midagi innovaatilist korda saata, mitte ainult 9-st 5-ni koodi kirjutada.


Ilmselt pole tavakasutaja küsimus kas tasuta tarkvara on kõige odavam, sest seda ta kindlasti on, kuid küsimus on hoopis kui kauaks? Kas ja millal lõpeb taimer ning ekraanile hüppavad reklaamid, soovitused täisversioon osta või koguni kärbitakse funktsioone? Kui kodanik on juba piisavalt tarkvara kasutanud, et sellega ära harjuda ning nii mõnigi töö valmis saada, on kombeks siiski seda edasi kasutada. Aeg mis kulus tarkvara tundmaõppimisele ja töö tegemisele kaalub üles programmi hinna. Internet on suures osas siiski kapitalistlik maailm. Olenemata sellest, on olemas üksikud tõesti tasuta vabavarad.

I essee - Mina 21.sajandi õppija - uued oskused ja võimalused

Essee nr. 1 Intelligentne arvutikasutus:

Mina 21. sajandi õppija – uued oskused ja võimalused


Võime elada infoajastul, kuid elu põhitõed õpitakse varases nooruses „elukoolis“. Laps pannakse kooli ammugi enne seda, kui laps selle mõttest aru hakkab saama. Nooruki areng sõltub suuresti küll nende perest, kuid samuti ka koolist. Koolides õpetatakse esimesed matemaatilised valemid, kirjandust ja emakeelt, mis kõik avardavad silmaringi ja arendavad akadeemilist mõtlemist. Tõeline läbimurre toimub alles siis, kui laps hakkab seostama reaalset elu koolis õpituga. Kogu akadeemilise tee mõte ongi inimesele reaalses elus abiks olla ja teda edasi kanda helgema tuleviku poole. Kui aga õppida midagi, mis reaalses elus ära ei tasu, võib seda võtta kui mitteproduktiivset ajakasutust. Samas ei saa ka öelda, et see mõttetu oleks. Õppimine ja enesearendus ongi see, mis inimkonna tulevikku rajab. Koolide vajalikkusest saadi aimu juba enne Kristust, peale mida on õppimisvõimalused aina laienenud.

Kuna tänapäeval on keskharidus elementaarne, see ei nõua pikka arutelu. Ilma keskhariduseta võib tulevikus jänni jääda. Isiklikult olen valinud peale keskkooli kõrghariduse omandamise. Põhjuseks on silmaringi avardamine, tööturule sissejuhatus ja erialased teadmised, millest vähemalt kaks loodan omandada. Elu on õpetanud, et kõrgharidus ei näita alati intelligentsust. Samuti ei garanteeri see tasuvat erialast töökohta. Nüüdisaja probleemiks akadeemilisel maastikul on pealehakkamine, millest paljudel inimestel vajaka jääb. Siin oleks asjakohane tuua võrdlus kõrgharidusega töökogemuseta informaatiku ja keskharidusega infosüsteemide arendajaga, kellest viimane on ühe aastaga iseseisvalt õppinud kesktasemel selgeks ühe programmeerimiskeele. Võin garanteerida, et selles võrdluses jääb tööturul peale keskharidusega kodanik. See tähendab, et minimaalselt kolm aastat õppinud kõrgharitud inimene võib mõne isehakkaja pärast tööst ilma jääda. See pole küll reegel, kuid selliseid näiteid on reaalses elus üsna palju. Antud näite moraal peitub tahtmises õppida. Võib-olla see keskharidusega isik õppis seda ühte programmeerimiskeelt sama palju kui tema kõrgharitud konkurent üldse nende kolme aastaga kokku. Ka see on võimalik, sest kahjuks on tänapäeval üheks tendentsiks käia ülikoolis paberite pärast. Skeemitamiste tõttu ei leiagi paljud „kõrgharitud“ ülikooli lõpetanud tööd.

Ülikool nõuab iseenesest tugevat iseloomu ja järjepidevust. See pole enam algkool, kus õpetaja vastutab laste eest. Ülikoolid eeldavad, et tudengid oskavad ja tahavad õppida. Kõrgkoolid on mõeldud täiskasvanutele, kel piisavalt mõistust, et see akadeemiline protsess läbida, sest esimestel kursustel sõelub naturaalne valik välja ebapädevad tudengid, kes oma aega teisiti kavatsevad kasutada. Üldiselt need kes loengutes normaalselt kaasa mõtlevad ja mõned tunnid nädalas ka iseseisvalt õpivad, saavad minimaalse tulemuse ületatud. See pole aga kindlasti põhjus milleks ülikooli astuda, sest minimaalsetele tulemustele õppides näitad välja oma negatiivseid iseloomujooni. Tööandjale on üheks kindlaks mõõdupuuks töötaja järjepidevus ja sihikindlus, ilma milleta ei saa tööturul edukas olla.

Kellele muule ikka näpuga näidata kui peeglisse, sest me elame siiski arenenud heaoluühiskonnas. Elu mõtet pole päris mõtet lahkama hakata, kuid iga inimene peab leidma optimaalse suhte õppimise ja töötamise ning elamise ja meelelahutamise vahel. Eks me kõik ole oma aega valesti planeerinud või halvasti ära kasutanud, aga positiivselt võttes – on meil võimalus õppida oma vigadest ja neid edasises elus vältida.

Tänu laialdastele õppimisvõimalustele on võimalik iseseisvatel inimestel ka muud moodi toime tulla. Näiteks ülemaailmse mainega erialaste sertifikaatide omandamine netikursuste teel. CV-s on alati sellised kogemused suureks plussiks. Samuti saab ka registreerida end mõnele tavalisele kursusele või koolitusele, mille tulemiks on lihtsalt suurem teadmistepagas, ka see on positiivne õpikogemus. Põhimõtteliselt enesearenduse võimalusi on palju erinevaid, ning vähesed jooksevad mööda külgi maha. Pigem on raske leida seda motivatsiooni, mis paneks selliseid alternatiivseid õppemeetodeid otsima ja veel vähem – rakendama.

Aga kust tuleb kõik vajalik info? Minu isiklik vastus on kindel – internet. Pole vahet kui tark inimene mulle midagi väidaks, sest kui internetis on teisiti siis usun pigem internetti. Kui ma küsiks kui kõrge on maailma kõrgeim hoone või kes oli USA esimene president, siis kindel koht kust vastus saada on Google. See revolutsiooniline otsingumootor on teinud eriti kergeks informatsiooni otsimise. Paari märksõna ja millisekundiga on õige vastus silme ees. Google aitab meil leida ka kõige akadeemilisemat infot, uurimustöid, referaate jne. lõputult harivat materjali. See otsingumootor on igapäevaseks abimeheks kõigile kas arvutis või mobiilis. Teiseks asjalikuks abimeheks on Vikipeedia. Seal vabas internetienstüklopeedias leidub tohutult materjali, mis kõik on nupuvajutuse kaugusel. Põhiliste infoallikate listi võib lisada ka YouTube, kust leiab videomaterjali pea iga valdkonna kohta. Tööriistadena enim kasutatud tarkvaraks on Microsoft Office. Nendest vaatamata on internetiavarustes kindlasti väga palju enam abistavaid tarkvaralahendusi – neid lihtsalt jääksingi loetlema. Olen õnnelik, et sellisel ajastul elan, kus informatsiooni otsimine pole probleem.

Võimalusi enese arendamiseks on tänu infoajastule rohkem kui kunagi varem. Sellest lähtuvalt peaks meie ühiskond praeguseks ülimalt intelligentne olema. Reaalsuses jäätakse paljud õppimisvõimalused kasutamata. Tundub, et praegune ühiskond, eranditega, ei hoia sammu tehnoloogia ja õppetehnika arenguga.



8. Häkkimine

Mina kasutasin http://www.hackchallenge.net/ . Peab tõdema, et ma ei ole kunagi kokku puutunud selliste ülesannetega ja lehekülgedega. Aga lähme siis asja juurde.

Esiteks tuli mul vormistada kasuta ja siis genereeris mulle site kohe esimese ülesande.
Esimeses ülesandes pidid võtma lähtekoodist parooli ja selle sinna sisestama, vot see oli tõesti lihtne.




Järgmiseks tuli teine challange kus pidin otsima lähtekoodist kasutaja ja parooli.



Tegin neid challangeid järjest läbi ja peab tõdema, et see ei olegi nii kerge kui alguses tundus. Kindlasti tahan ära maida, et sellised ülesanded on kohutavalt head, et näha koodi seest ridu mida sa muidu tähele võibolla ei panekski. Ülesande teeb huvitavaks veel see, et sa pead palju juurde otsima. Näiteks pidin kasutama Ceasari šifferit millega mul eelnevalt kokkupuudet pole olnud. Jõudsin vaid 10ni , sest ülesanded läksid tõesti väga raskeks. Tõin siia mõningad tõmmised ja ma olen kohe päris kindel, et kasutan seda ka edaspidi, et enda nägemist ja mõtlemist arendada. Halvaks küljeks ehk tooksingi selle, et kui sa tõesti ei leia vastust siis edasi sa ei saa minna ja jäädki ühte kohta toppama. 









kolmapäev, 9. detsember 2015

13. Autoriõigus, litsentsid ja avatud sisu

Minule pakkus kõige rohkem huvi Coursera. Vaadates lehe avalehte tundus see koheselt palju lubav. Mulle väga meeldib see, et registeerumine on tehtud väga lihtsaks läbi facebooki. Esimese asjana torkas mulle silma Python for Everybody - kuna meil endal on samuti pythoni kursus siis pakkus see mulle koheselt huvi. Avades Pythoni kursuse sain ma kahjuks pettumuse. Kursusel on päris krõbe hind - 300€ .  Väga hästi on muidugi välja toodud täpselt mida kursusel õpetatakse. Kindasti sooviksin välja tuua selle, et kursus koosneb enamjaolt videodest, mis teeb asja huvitavaks minu jaoks.

Oma loodud teost otsustasin avaldada SlideShares.

http://www.slideshare.net/MerilinTakk/it-gigantrindus

Olen ise eelnevalt küll teiste materjale vaadanud SlideShares, kuid ise pole sinna veel oma teoseid üles laadinud. SlaideShare lehekülg on kasutajasõbralik. Kindlasti tooksin välja selle, et leheküljele on kerge registeeruda - kasutades siis facebooki kasutajat. Üleslaadimine oli lihtne. Ainuke asi mis natukene mind häiris oli see, et peab kirjutama kirjelduse - ilma selleta ei lase ta faili avaldada.

Autoriõigused ning litsensid muutuvad iga päevaga aina tähtsamaks. Tähtis on kaitsta autorite loometööd. Mina isiklikult pooldan autoriõigusi väga. Ma ei sooviks, et keegi teine inimene kasutaks minu faile ilma minu loata ja usun, et ka teised ei tahaks seda.

teisipäev, 1. detsember 2015

12. Digitaalfotograafia

Minu pildid on tehtud Nikon D3300 peegelkaameraga. Mul on kahju, et ei saanud kasutada vanemaid pilte. Fotograafika on alati mulle olnud hingelähedane ja pildistamine üks hobideks.


1) Pilt liikumatust objektist õues või ruumis.

Olles väsinuna töö lõpetanud - avastasin, et olen plaadid kuidagi huvitavalt laua peale sättinud. Natukene on küll pilt udune ja pole päris korralikult fookuses.


2) Pilt liikuvast objektist.

Minu liikuvaks objektiks osutusid kalad. Kalu on hea pildistada, sest üldjuhul nad siiski liiguvad koguaeg ja see teebki pildistamise huvitavaks.


3) Digitaalselt töödeldud pilt.

Pildi töötlemiseks kasutasin väga kerget ja kasutajasõbralikku programmi - Photofilter (vabavarana täiesti saadaval). Muutsin alguses palju kontrasti ja siis lisasin peale filtri, et asja põnevamaks teha. Kindlasti tahaksin ära mainida, et kui on vaja töödelda lihtsamaid ja pisemaid asju siis ma kohe kindlasti soovitaks alustada Photofiltrist.