Essee nr. 3 Intelligentne
arvutikasutus:
Piraatlus, kokkuhoid või probleem
Internetipiraatlus on kasvanud meie
ühiskonnas suureks probleemiks. Seda võib lausa nimetada kuriteoliigiks, mille
käigus levitatakse ja omadandatakse interneti kaudu autoriõigusega kaitsud
teoseid. Seda peetakse ebaeetiliseks ning selle vastu võideldakse, kuid samas
on interneti kiire levikuga metsikult kasvanud ka piraatlus ning sellele on
arvatavasti võimatu piiri seada.
Hetkeses ühiskonnas tundub nagu
piraatlusel poleks enam piire. Kõik inimesed saavad ebaseaduslikult kasutada
kõike mis neile huvi pakub - ilma, et peaks selle eest sentigi maksma. Internet
on muutunud nii suureks ja laiaks, et sellele ei saa enam joont vahele tõmmata.
Arvan, et kui julgen väita, et pea igaüks noortest on tegelenud piraatlusega
siis see ei ole vale. Tihtipeale tundub mugavam variant endale alla laadida
mingi film kui minna seda kinno vaatama või kasutada programmi mis maksab nii
palju, et lihtsalt rahakott ei luba seda. Piraatluse üks kõige levinumaid
tehnikaid on P2P-võrgustikud. Nendesse võrgustikesse saavad paljud kasutajad
faile ühtaegu alla ja üles laadida.
Ebaseaduslikult teoste käitlemist
saab liigitada : tarkvarapiraatluseks, muusikapiraatluseks, filmipiraatluseks
jms. Kindlasti tasub siia juurde mainida, et piraatlus ei piirdu vaid
internetiga. Piraatluseks saab ka nimetada seda kui autoriõigustega kaitstud
teoseid kopeeriti videokassettidele ja audiokassettidele. Sellest tulenevalt
oli piraatlus suureks probleemiks juba enne persionaalarvutite laiemat levikut.
Autoriõigused on infioühiskonna
arenedes kujunenud niivõrd teravakas ühiskondlikuks probleemiks, et on teoste
tarbijate vabaduse piiramise vastu võitlemiseks ja autoriseadusliku
infoühiskonna vajadustele kohandamiseks loodud paljudes maailma riikides lausa
piraadiparteid. Piraatpartei on poliitiline algatus, mille eesmärgiks on
koondada inimesi, kes soovivad luua soodsat pinnast tõeliselt vabale,
demokraatlikule ning kultuursele infoühiskonnale. Piraadipartei on ka täiesti
olemas Eestis ja see asutati 2009. Aastal. Partei põhikirjaline eesmärk on piraadiliikumise vaimus erakonna moodustamine.
Piraadipartei poliitilist tegevust määratlevad ametlike dokumentidena
põhimõtted ja väärtused. Piraadipartei koduleheküljelt võib lugeda nelja
põhilist põhimõttet – esimeseks on isikuvabaduse ja piraatluse kaitsmine,
teiseks on autoriõiguse seaduse kaasajastamine, kolmandaks on patendisüsteemi
reformimine ning viimaseks ehk neljandas on riigivalitsemise läbipaistvamaks
muutmine. Need põhimõtted on partei juhatuse poolt koostatud 2009 aasta juulis.
Pigem nõustuksin ma sellega, et
piraatlus on üks suuremaid probleeme üldse. Paratamatult paneb ka juba mind end
mõtlema see, et kui ma laen midagi interneti üles. Mulle isiklikult meeldib
väga Windowsi süsteemi lahendus piraatlusega – alguses saad proovida 30 päeva
ja peale seda hakkab sulle ette viskama, et sa registeeriksid ära. See on hea
sellepärast, et lõpuks sa tüdinedki sellest kirjast ära ja sa peadki ostma
selle ära. Tasub juurde mainida, et see kiri on tõesti väga ebamugav ja segav.
Erinevad maad käsitlevad
internetipiraatlust erinevalt. Osades riikides
on isegi karistatav, kui sa isegi levitad allalaadimiseks vajaliku linki ehk
torrentit. Kanadas, Hollandis, Hispaanias ja Panamas kopeeritud muusika
allalaadimine kasumitoetuseta lubatud. Mulle
isiklikult meeldib väga, et Venemaal on lubatud muusika ja filmide
allalaadimine erakasutuseks, kuna kompensatsiooniks autoriõiguste omanikele
kogub riik raha erinevalt toodedelt, näiteks arvutitelt ja CD-toorikutelt 1%
maksu.
Samas kui vaatan piraatlust
natuke teise külje alt ehk siis rahakoti sisu järgi, siis on pigem piraatlus
kokkuhoid, sest paljud inimesed ei saa kahjuks lubada endale kalleid programme
ja rakendusi. Vabavarana saab ka kohe
kindlasti midagi kasutada kuid minu jaoks on programmid näidanud, et näiteks
Gimp või Photofilter pole kohe kindlasti Photoshopi asendajad. Osad programmid on lihtsalt
kergelt öeldes asendamatud. Nagu ka
eespool mainitud siis võiks kehtestada kõikides riikides süsteemi nagu on
Venemaal, et autoritele kogutakse toodetelt mingi % raha. Usun, et see oleks
kõige parem süsteem kuidas hoida ära piraatlust selle kohapealt, et tõesti
autor ei saa sentigi.
Sirvides interneti piraatluse
teemal leidsin ühe väga huvitava töö kus oli välja toodud küsitlus. Küsitlus
kandis nime ’’Eesti noorte hoiakud internetipiraatluse suhtes’’ ja selle autor
Annika Teder küsitles ligi 882 noort, kellest 803 ütlesid, et on
netipiraatlusega teadlikult tegelenund ning lisaks ütles 27 vastajat, et on
varem internetipiraatlusega tegelenud, kuid enam ei tegele. Selles küsitlusest
võib juba selgelt näha, et väga suur osa noortest teab mis asi on netipiraatlus
kuid kasutavad seda ära sellena, et lubada endale kalleid programme,
mänge, filme ja muusikat. Mina ise kui noor inimene kasutan samuti mingil
määral netipiraatlust. Enne tööle asumist oli vaja mul ju kuskilt omandada
oskusi näiteks Photoshopi kasutamisega aga kuna tõesti tavakasutajale ja veel
õpilasele on see summa päris kopsakas siis kahjuks pidin seda tegema. Nüüd kui
olen juba tööle asunud ja töötan firmas
siis seal on kõik ametlik. Tänu tööle asumisele kadus minu kasutamine
autoriõiguste vastu. Ma tõesti väga hindan autoreid ja ma leian, et kõik
autorid peaksid oma kasu saama. Mainimist väärt on lihtsalt see näide, et
õpilastel on tõesti raske soetada selliseid programme aga kuskilt tuleb ju
alustada, et hea töökoht saada. Ilma programmi tundmiseta ju inimene ei saa
tööle kus on nõutud just täpselt selle programmi oskus.
Kokkuvõttes ütleksin, et piraatlus
on nii kokkuhoid, kui ka probleem. Piraatlust saab vaadata mõlema nurga alt.
Kokkuhoiu mõttes rahakoti sisu järgi vaadates ja probleemselt vaadates, et
autoritel puudub autorikaitse ja nad ei teeni selle pealt nii nagu võiks. Probleemi lahendamiseks võiks tuua välja eespool
mainitud % kogumine – nii oleks õnnelik nii kasutaja kui ka autor.